Fotonäitus "Eesti Vabadussõda 1918-1920" Soome Suurtükimuuseumis Hämeenlinnas

14.05.2008 - 20.07.2008

Soome Suurtükimuuseumis (Suomen tykistömuseo) Hämeenlinnas on
14.05.-20.07. avatud fotonäitus "Eesti Vabadussõda 1918-1920".
Näituse koostas Eesti Sõjamuuseum (Johan Laidoneri muuseum)

 

EESTI VABADUSSÕDA 1918-1920

 

Esimese maailmasõja käigus lagunes suurim koloniaalvõim Euroopas – Vene impeerium, mille varemetele seni ikestatud rahvad asutasid oma riigid. Nende hulgas oli ka 24. veebruaril 1918. a väljakuulutatud Eesti Vabariik.

 

Kui Saksamaa oli 11. novembril 1918. a lääneliitlastele alistunud, tekkis seni Saksa mõjusfääris olnud Ida-Euroopas strateegiline vaakum. Venemaa uued valitsejad – bolševikud – otsustasid seda kasutada kaotatud alade tagasivallutamiseks. Kaugemaks eesmärgiks oli kommunistlik maailmarevolutsioon. Selleks tuli esmalt läbi murda segaduste keerisesse sattunud Saksamaale.

 

13. novembril 1918. a tühistaski Vladimir Lenini juhitud Nõukogude Venemaa valitsus Saksamaaga sõlmitud rahu ja 16. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vacietis oma vägedele käsu alustada pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani.

 

28. novembril 1918. a algas Narva all Eesti Vabadussõda. Mitme tunni vältel löödi Punaarmee rünnakud Narvale tagasi, ent järgmisel päeval oldi sunnitud linn loovutama. Pärast Narva vallutamist tõsteti esile eesti enamlased – kuulutati välja Eesti Töörahva Kommuun (ETK). Juhtohjad ETK territooriumil läksid Kommuuni Nõukogu kätte, mille eesotsas seisis Jaan Anvelt. Taas natsionaliseeriti suurettevõtted ja pangad, omanikelt konfiskeeriti vara ning poliitilised vastased suruti maha „punase terrori” läbi.

 

Eesti Vabariigi olukord oli meeleheitlik. Sõjaväe organiseerimine oli alles alanud. Rindele suudeti saata vähem kui 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Ometi otsustas Eesti valitsus eesotsas peaminister Konstantin Pätsiga võitluseta mitte alistuda. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed ainult taganesid. Punaarmee vallutas Kirde- ja Kagu-Eesti. Vaenlase kätte langes ülikoolilinn Tartu. Pealinnast Tallinnast oli vastane 1919. a jaanuari algul 40 km kaugusel.

 

Ajal, mil sõjaväeosad ja seda toetav vabatahtlikest loodud Kaitseliit rindel meeleheitlikku vastupanu osutasid, toimus tagalas pingeline organiseerimistöö. Selle hingeks ja koordinaatoriks sai 23. detsembril 1918. a Sõjavägede Ülemjuhatajaks nimetatud polkovnik (alates jaanuarist 1919 kindralmajor) Johan Laidoner. Viidi läbi mobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919. a tõi kokku 14 000 meest. Eesti väed asusid vastupealetungile ja Vabariigi esimesel aastapäeval – 24. veebruaril 1919. a – võis kindral Laidoner parlamendile ette kanda, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Kuigi Punaarmee sai pidevalt suuri täiendusi, et suutnud ta Eesti vägesid peatada. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 40 suurtüki.

 

Eesti vägede pealetung aitas otsustavalt kaasa ka naabrite – Läti ja Leedu – armeede edule. 1919. a jaanuaris oli Punaarmee okupeerinud peaaegu kogu Läti koos Riia linnaga ja suure osa Leedust koos Vilniusega. Eesti vägede edu sundis Punaarmee ülemjuhatust 22. veebruaril 1919. a peatama pealetungi Lätis, Leedus ja Valgevenes. Läänerindel opereerivate Punaarmee jõudude kokku 285 000 mehest suunati Eesti vastu 80 000. 1919. a märtsist maini püüdis Punaarmee murda Eesti kaitset, kuid tulutult. Eesti sõjavägi kasvas mobilisatsiooni lõpuleviimisel 75 000 meheni ja tõrjus kõik rünnakud. Samal ajal sai nõrgenenud Punaarmee lüüa Leedus, kaotades Vilniuse 23. aprillil ja Lätis, kaotades Riia 22. mail.

 

12. mail läks Eesti armee üldpealetungile ja vallutas 25. mail Pihkva. Kogu suurejooneliselt planeeritud Punaarmee pealetung Läände oli ebaõnnestunud ja Nõukogude Venemaa oli kaitsesse surutud.

 

Vabadussõjas ei olnud Eesti üksi. Esimesena vastas Eesti abipalvele Suurbritannia, saates 12. detsembril 1918. a oma laevastikueskaadri Tallinna. Tänu inglaste abile oli julgestatud Eesti rannik seni, kuni Eesti suutis luua oma laevastiku. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. Suurima hulga vabatahtlikke lähetas Soome, 3500 meest. Esimesed neist jõudsid lahingutesse 8. jaanuaril 1919, võttes osa Eesti vägede võidukast vastupealetungist. Väiksemaid üksusi tuli Taanist ja Rootsist ning olulisel kohal oli ka 1918. a lõpul baltisaksa ülemkihi liikmetest moodustatud Balti pataljon.

 

1919. a suveks oli osa sõjategevusest kandunud Põhja-Lätti, kus kolmest Eesti diviisist opereeris kaks, puhastades territooriumi Punaarmeest. 1919. a juunis viis see kokkupõrkele Landeswehriga, kes püüdis allutada Lätit oma võimule. Nimelt oli 1918. a Lätisse jäänud Saksamaa VI reservkorpus, mida juhtis 1919. aastast kindral krahv Rüdiger von der Goltz. Talle allusid vabatahtlike väekoondised: Saksa Rauddiviis ja kohalikest baltisakslastest moodustatud Landeswehr. 16. aprillil 1919. a kukutasid Landeswehri löögirühmad Kārlis Ulmanise juhitud Läti valitsuse ja seadsid sisse Andrievs Niedra nukuvalitsuse. Läbirääkimistel 3.–5. juunini 1919. a üritas Eesti väejuhatus sakslasi tagasi tõmbuma sundida. Seejärel algasid aga relvakokkupõrked. Sakslased vallutasid Cēsise (Võnnu) ja tungisid edasi Valmiera suunas. Eesti vastupealetung algas 22. juunil, 23. juunil vallutati Cēsis tagasi (alates 1935. aastast tähistatakse seda päeva Võidupühana) ning sakslased löödi taganema.

 

Sõda Nõukogude Venemaa vastu oli 1919. a  suveks ja sügiseks kandunud juba Venemaa pinnale. Suuresti toimus see koostöös kindral Nikolai Judenitši juhitud Loodearmeega. Novembris tungis aga Punaarmee uuesti Eesti piiridele ning 1919. a novembris-detsembris toimusid Narva rindel Vabadussõja ägedaimad lahingud. Nõukogude väejuhatus saatis Eesti vastu kaks armeed kokku kuni 60 000 mehega. Eesti pani välja umbes 20 000 meest. Nõukogude Venemaa ei suutnud eestlaste kaitsest läbi murda ning 1919. a lõpuks oli sunnitud vaherahuga leppima.

 

Tartus alanud rahuläbirääkimistel juhtis Eesti delegatsiooni Jaan Poska, Nõukogude Venemaa poolt Adolf Joffe. 31. detsembril kirjutati alla vaharahulepingule, mis jõustus 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 hommikul. Rahukonverents jätkus uuel aastal. Eesti kohustused Venemaa võlgade tasumisel kuulutati olematuks, Eestile otsustati välja maksta 15 miljonit kuldrubla Vene kullavarudest. Rahulepingule kirjutati alla 2. veebruaril 1920. a.

 

402 päeva kestnud Vabadussõda lõppes Eesti täieliku võiduga. Eesti kaotas langenutena hinnanguliselt 3600–4000 ja haavatutena umbes 14 000 inimest. Alles nüüd saabus võimalus hakata pea kaks aastat tagasi välja kuulutatud Eesti Vabariiki tegelikult üles ehitama.