Eesti
English Suomi
Saatkond » Saatkonnahoone arhitektuur »

Funktsionalistlik saatkonnahoone Helsingi Kaivopuistos


Mart Kalm

Saatkonnahoone üldisemalt kujunes uue ehituskunsti tüübina välja möödunud sajandil. Võinuks arvata, et see uus arhitektuuriline vorm pakub riigile suurepärase võimaluse oma tipparhitektuuri tutvustamiseks. Kuid seda ei ole juhtunud: avanenud võimalust on peamiselt ära kasutatud erinevates näitusepaviljonides.

Saatkonnahooned kuuluvad riikliku esindusarhitektuuri loomingu hulka ega väljenda tihtipeale oma ajastu loovaid otsinguid. Vahel on siiski õnnestunud anda ülesanne mõnele klassikuks taltsutatud avangardistliku arhitektuuristiili esindajale, kuid ka selleks ei vaevuta kuigi tihti.

Eesti oli oma esimest saatkonnamaja ehitama asudes sedavõrd pea kaotanud, et arhitektuuri väljendusmõju tähendust ei jõutudki arvesse võtta. Eesti riik muretses Helsingi Kaivopuistosse krundi juba 1919. aastal. Krundil paiknes 1860ndatel valminud suvila, millele hiljem ehitati peale teine korrus, samuti väike elumaja ja pesuköök. 1920ndatel aastatel olid kõik krundil asetsevad hooned väga halvas seisukorras. Arutleti koguni selle üle, kuidas saaks parema tiiva kantselei lage nii remontida, et ülemine korrus vastuvõttude ajal sisse ei langeks.

Mõte uue maja rajamisest tekkis 1927. aastal. Juba järgmisel aastal valmisid arhitekt Konstantin Bölaul esimesed kavandid. Tegelikult ei olnud aga riigil raha ei vana maja remontimiseks ega uue ehitamiseks. Saadik Hans Rebasel oli aga seda enamgi majanduslikku mõtlemist. Ta tegi ettepaneku poole krundi müümiseks. Saadud raha eest oleks saanud püstitada 3000 ruutmeetri suuruse saatkonnahoone. Alustatigi läbirääkimisi firmaga Rakentaja. Selle omanikud Malmi ja Ääri tellisid esialgsed kavandid soome arhitektilt Martti Välikankaalt. Tema töö esindab vaoshoitud funktsionalismi, milles vastuvõturuumide asukohaga taotletakse suuremat esinduslikkust. Välikankaa esialgse projekti jooniste üks koopia on tänapäeval hoiul Soome Arhitektuurimuuseumis. Koostöö Rakentaja-firmaga lõppes suurosanik Malmi äkilise surmaga. Pool aastat hiljem leiti uus ehitusfirma – Cyklop, kellega alustati koostööd. Hoone valmis 1933. aastal. Cyklop teostas aastal 1939 ka hoone laienduse, mille jaoks oli joonised kavandanud soome arhitekt Uno Molberg.

Saatkonnahoone lõpp-projekt on aga Konstantin Bölau kätetöö. Ehitustööd puudutanud kirjavahetusest selgub, et Eesti välisministeerium korraldas ka kinnise arhitektuurivõistluse. Konkursist ei ole teada muud, kui et sellest võttis osa ka eesti arhitekt Elmar Lohk. Säilinud on kaks tema projekti kavandit aastast 1932. Ühes variandis paikneb peasissekäik hoone nurgal. Üldvälimuselt ajaloolises ehituses on avarad esindusruumid. Aktiivselt ehitustöödesse sekkunud saadik Hans Rebane ei olnud rahul Helsingi atmosfääris ülaltvalgustuse kasutamisega ega läbi mitme korruse ulatuvate ruumidega. Arhitekti teine projekt osutus selleks, mille järgi viidi läbi ehitustööd.

Konstantin Bölaule (1899 – 1959) kuulub Eesti arhitektuuri ajaloos oluline roll. Darmstadti tehnilise kõrgkooli lõpetanud noore arhitektina alustas ta 1920ndate lõpul Eestis tõelist hoonestusuuendust tähistavat funktsionalistlikku suunda. See hõlmas Maasika ja Vaarika tänava rajamist Tallinna. Transpordiministeeriumi ehitusosakonna juhatajana oli Bölaul keskne roll ka Eesti ehitusseadusandluse arendajana. Eriti 1930ndatel aastatel oli ta Eesti produktiivseim arhitektuurialaste kirjutiste autor.

Aadressil Itäinen Puistotie 10 valminud madalakatuseline ehitis meenutas valget nurktahukat, millele lisasid väärikust peasissekäigust mõlemale poole jäävad sambapaarid. Siinjuures on selgelt äratuntav noorele riigile omane kompromissitaotlus: täiesti ilma kaunistusteta funktsionalismi ei soovitud, kuna seda peeti liiga modernseks ja väheesinduslikuks. Samas üritati võimalikult tagasihoidlike vahenditega saavutada võimalikult väärikat ilmet. Hoone peegeldab ka traditsionalismi võitu funktsionalismi ees, millest annavad tunnistust rangelt püstised aknad. Sellest, et riikliku esindusfunktsiooni juures ei usaldatud modernset vormi, jutustab ka maja sisustamine antiikmööbliga. Mõned mööblitükid olid vanade fotode põhjal üpris suurejoonelised.

Kaivopuistosse rajatud esindushoone tähistas Eesti diplomaatilise arhitektuuri algust. See jäi enne sõja puhkemist ka ainsaks valminud Eesti saatkonnahooneks kui välja arvata arhitekt Paula Ilves-Delacnerie kavandite alusel 1936. aastal läbi viidud General Apperfni villa ümberehitust Pariisis. Eesti Riia-saatkonna ehitamiseks korraldati 1938 aastal avalik arhitektuurikonkurss, mille taustajõuks oli jälle ehitamisest ja ehituskunstist huvitatud saadik Rebane. Võib olla nimetati Hans Rebane hiljem Eesti saadikuks Lätti nimelt tänu tema Helsingi-kogemustele. Igatahes nõudis ta Riia maja planeerides, et seal ei korrataks Helsingi viga, kus saatkonna köök ja söögisaal paigutati erinevatele korrustele.

Eesti saatkonnahoone arhitektuur mõjub kõrgel tasemel arhitektuuri pungil täis Helsingis üsna tagasihoidlikult. Sama ei saa aga väita kui võrrelda rajatist teiste Kaivopuistos paiknevate saatkonnahoonetega, mida iseloomustab samuti kuldset keskteed kõndivate arhitektide mõõdukas konservatism.

TopBack

© Eesti Suursaatkond Helsinkis Itäinen Puistotie 10, 00140 Helsinki, Soome tel. (358 9) 622 02 60, e-mail: embassy.helsinki@mfa.ee