Priit Kolbre ettekanne Helsingis Tuglase Seltsis 1. detsembril 2005. a.
"Mind ära tõuka valjusti," nii ütles laine lainele. "Miks lükkad sa mind alati? Ma tahan jääda rahule." "Ei mina lükka kedagi, mind lükatakse ennastki. Meid liigub terve meretäis, ei aita siin mu vastuseis." (Juhan Liiv. Lained.1900.)
Daamid ja härrad,
Käeolevas loengusarjas "Ühine Soome laht" on eestlaste ja soomlaste kokkupuudetest ja kooselust räägitud väga erinevatel teemadel. Alates eelajaloolistest kokkupuutumistest, "piirituseärist" Soome kuiva seaduse aegadel, sõjalisest koostööst 20-tel ja 30-tel aastatel kuni teadusalaste ja keskkonnaalaste koostöödeni välja. Need ettekanded on andnud põhjalikud ülevaated ülemerenaabritest hõimlaste tihedatest läbikäimistest ja vastastikustest mõjudest. Eesti värske diplomaadina Soomes käsitleksin seda teemat lähiminevikus toimunud oluliste muutuste kaudu riikide rahvusvahelises staatuses. Samuti sellest tulenevate tagajärgede kaudu meie tänasele naabriteks olemisele ning tuleviku võimalustele. Seega, minu tähelepanu all saab olema olevik ja tulevik. Siiski, ka olevikust ja tulevikust rääkides on paratamatu teatud pilguheit nii lähemasse kui kaugemasse ajalukku.
Kuigi meie kõrvutielamise aastatuhandete jooksul on olnud nii paremaid kui halvemaid aegu, nii tihedamat läbikäimist kui ka lausa raudse eesriidega eraldatust, pole kontaktid meie rahvaste vahel kunagi katkenud.
Meid on ühendanud ilmselt ajaloos läbi elatud ühised hädad ja raskused (mida tänapäeval nimetatakse geopoliitilisteks tingimusteks). Kuid samuti sugulasrahvasteks olemine, mis on pannud meid läbi ajaloo nähtustele ühtemoodi vaatama ja sarnaseid hinnanguid andma, aga andnud ka võimaluse üksteisega kergemini suhelda.
Soome ajaloolased Eino Jutikkala ja Kauko Pirinen on oma Soome ajalooraamatus asja kirjeldanud niimoodi.
"Suomalaiset eriävät kielellisesti erittäin jyrkästi lähes kaikista muista länsimaisista sivistyskansoista. Vaikka he jo varhain ovat omaksuneet länsimaisen kulttuurin, joka on etupäässä indoeurooppalaiseen kieliperheeseen kuuluvien kansojen luomaa, heidän kielensä kuuluu aivan toisen kieliryhmään, jota nimitetään suomalais-ugrilaiseksi. Näitä kieliä puhuu vajaat 20 miljoonaa ihmistä, niiden joukossa kolme pitkälle kehittynyttä kulttuurikansaa, suomalaiset, virolaiset ja unkarilaiset. Huolimatta kieliryhmän pienuudesta sen äärimmäiset siivet ovat yhtä kaukana toisistaan kuin indoeurooppalaisissa kielissä. Suomi ja unkari eivät ole keskenään sen läheisenpää sukua kuin esim. ruotsi ja persia. Sitä vastoin suomi ja viro ovat niin läheisiä sukulaiskieliä, että niitä puhuvat henkilöt voivat jonkin verran ymmärtää toisiaan. …. Suomalaiset ja unkarilaiset eivät ole sanottavassa määrin verisukulaisia, mutta suomalaiset ja virolaiset ovat."
See ajalooraamatu tsitaat toob väga selgesti välja ühe olulise ühise omaduse – me oleme väikesed sugulasrahvad, kes on ülejäänutest erinevad. Ajaloos on olnud pikki perioode, kus väike ja erinev olemine on olnud puuduseks ja teiste ning suuremate poolt otseselt taunitav. Praegune ajajärk on andnud meile võimaluse oma väiksust ja teistsugust olemist uhkusega rõhutada ning enda eeliseks pöörata. Nii Soome kui Eesti on seda tõestanud.
Me elame suurte muutuste ajajärgul, mis kohati lausa vapustavad meie ühiskondi. Need muutused ei alanud väga ammu. Vaid 12 aasta tagust olukorda Eesti-Soome suhetes kirjeldab toonane suursaadik jaak Jõerüüt oma mälestusteraamatus niimoodi.
"Mida me üldse tahtsime soomlastelt 1993. aastal? Oma vana saatkonnamaja tagasi, seda küll. Aga veel, üldisemalt ja poliitilisemalt. Selle sõna otsemas tähenduses?
Viisavabadust Eesti ja Soome vahel. Materiaalset abi mitmel elualal, aga vähemalt samapalju know- how'd ehk lihtsamalt öeldes: teadmisi oma riigi ülesehitamiseks, neid teadmisi, mis tugineksid elukogemustele samal geopoliitilisel alal. Muidugi ka pikaajalisi laene, suurte investeeringute saabumist Eestisse (väikesed olid juba liikuma läinud), Eesti toetamist seltskonnas - rahvusvahelistes projektides konkreetselt ja rahvusvahelises elus üleüldse. Tookord polnud Soome veel isegi Euroopa Liidu liige ja Eestile oli see ühendus veel haaramatus kauguses. Eesti ise võeti alles 1993. a. kevadel vastu Euroopa Nõukogu liikmeks.
Suurim välispoliitiline pähkel oli esialgu põhimõttelise toetuse ja abi hankimine Vene vägede, s.t. endiste NSV Liidu vägede kiireks väljaviimiseks Eestist. Kindlasti ei teadnud siis ei meie ega soomlased, et 1999. aasta lõpus on Soome Euroopa Liidu eesisujamaa ning Eesti lõpetab liitumisläbirääkimised 2002. aasta detsembris edukalt, olles ühtlasi juba NATO-sse kutsutud.
Kus me oleme täna? Soome on tänu Euroopa Liidu eelviimasele laienemisele saanud tinglikult "vanaks" liikmesriigiks ja valmistub oma teiseks eesistumiseks. Soome on EL eurotsooni asutajaliige ning hiljuti ka Schengeni lepinguga liitunud. Tänu oma aktiivsele välispoliitikale rahvusvahelise julgeolekuvaldkonnas on Soome üks aktiivsemaid ja kõrgelt hinnatud NATO rahupartnereid, kelle relvajõud osalevad rahvusvahelistes operatsioonides.
Eesti on pisut üle 1,5 aasta olnud Euroopa Liidu liige ning veidi enam aega NATO liige. NATO liikmena teostab Eesti pikaajalist kaitsevõime arendamise reformi vastavalt kaasaja nõuetele ning alliansi vajadustele. Juba üle aasta teostavad Eesti õhupiiride valvet NATO liikmeriikide õhujõudude hävitajad. Eesti relvajõud osalevad NATO rahutagamismissioonidel Iraagis, Afganistanis ning Balkani poolsaarel. Tihe on ka Eesti-Soome koostöö kaitsejõudude vahel.
Euroopa Liidus on Eesti üle elanud esimese kohanemisperioodi ning pürgib lähiaastatel eurotsooniga liitumise ning Schengeni süsteemis osalemise poole. Mõlemas valdkonnas on Eesti valitsus eesmärgiks seadnud 2007. aasta.
Seega on kõige suuremad muutused toimunud Eesti ja Soome jaoks viimase aasta jooksul, milledega kohanemine ja tekkinud uute võimaluste otsimine ja katsetamine alles kestab.
Samas on need muutused toimunud järk-järgult ja loogilises arengus juba 15 aasta jooksul. Kuid need muutused on puudutanud keskkonda, tingimusi ja võimalusi. Aeglasemalt on kulgenud psühholoogiline kohanemine, paratamatusega leppimine ja uute võimaluste ärakasutamine.
Iseenesest pole selles nähtuses midagi uut. On ju inimestele ja ühiskondadele läbi aegade olnud loomulik alalhoidlikkus ja alateadvuslik vastuseis muutustele. Instinktiivselt nähakse minevikus (või muutuvas olevikus) eelkõige head ja kahetsetakse selle kadumist või muutumist. Uutes oludes ja tulevikus aga keskendutakse eelkõige muutuste pahupoolele (mida muutused alati paratamatult sisaldavad nagu elu üldse). Klassikaliseks näiteks on siin inimkonnale igiomane pidev põlvkondade konflikt. Eestis kasutatakse selliste nähtuste puhul väljendit “vanasti oli suhkur magusam ja rohi rohelisem". Pole midagi parata. Pikkade aegade, tegelikult kogu inimkonna eksisteerimise jooksul on hädad ja viletsused ning reaalselt toimivad ohud olnud nendeks koostööle viivateks jõududeks, mis on suutnud üle saada iseolemise ja suveräänsuse kaitsmise loomulikest instinktidest tekitatud psühholoogilisest vastuseisudest koostööle ja sellest tingitud muudatustele. Sest koostööle asumine nõuab eneseületamist. Kuna koostöö tähendab millegi loovutamist, millegi jagamist teistega. Millegi loovutamist selleks, et midagi sellist vastu saada, mida üksi pole võimalik saavutada.
Seega on koostöö puhul tegemist paratamatu konfliktiga emotsioonide ja alalhoidlikkuse ning mõistuslikkuse ja paratamatusega kohanemise vajaduse vahel.
Eesti ja Soome jaoks on praegused olud loonud enneolematud võimalused läbi koostöö uue arengutasemete saavutamiseks. Praktiliselt esimest korda ajaloos ei ole sellel teel ühtegi geopoliitilist, välispoliitilist ega administratiivset takistust. On vaid meie enda tahe ja psühholoogiline suutlikkus neid olusid ära kasutada ning muutusi vastu võtta.
Kuigi esimest korda ajaloos oleme sellises olukorras, toimivad meie riigid ja inimesed erinevates rütmides ja arengufaasides. Soome on oma heaolu mudeli arendamisega saavutanud kõrge arengutaseme ja teatud tasakaalu, mida muutused paratamatult uuesti proovile panevad ja niimoodi muutuste suhtes skeptilist suhtumist põhjustavad. Eesti on iseenda kehtestamise ja arengusuutlikkuse tagamise teel olnud varsti ligi 20 aastat pidevate ja kohati ülikiirete muutuste tingimustes, kus muutused on muutunud üheks igapäevaelu koostisosaks ja tähendanud elu pidevat edenemist. On ilmselt paratamatu, et tänu erinevatele arengufaasidele on Eesti uute võimaluste nägemiseks ja muutustega kohanemiseks psühholoogiliselt paremini valmis kui Soome. See avaldub ka näiteks sellises valdkonnas kui majandusliku integratsiooni (mis on koostöö kõrgem tase) nähtav pool.
Kui me vaatame statistikat, siis on kaubavahetuse ja investeeringute mahu järgi toimunud ülisuur majandusliku koostöö areng ja läbipõimumine. Kui me vaatame välist pilti, siis näeme Eesti kaubaturul tohutul hulgal Soome kaupu ja teenuseid. Samuti näeme Eesti ärimaastikul tohutul hulgal Soome investeeringuid ja selle tulemusena Soome firmasid kas endiste Eesti ettevõtete omanikena või täiesti uute ettevõtete asutajatena. Eestis töötab väga palju soomlastest ärijuhte ja teenindajaid, aga ka üksikettevõtjaid ja isegi põllumehi. Nad moodustavad ühe loomuliku ja ka olulise osa Eesti majanduskeskkonnast. Kuid selline suhtumine ei ole tekkinud iseenesest ega põhjustatud mingist erilisest "vennaarmastusest". Tegemist on arusaamisega, et avatus ja sellest tulenevad muutused on paratamatus. "Vennaarmastus" mängib siinjuures ainult niipalju, et eestlastel on soomlastega kergem kommunikeeruda ja sugulusrahvustel lihtsam üksteisega igapäevaelus kohaneda. Seega on soomlastel Eestis tegemist "suhtelise konkurentsieelisega" teiste konkurentidega võisteldes.
Soomes aga Eesti majanduslikku olemasolu praktiliselt veel ei märkagi. Soome kauplustes puudub Eesti kaupadel oma kindel koht (neid praktiliselt ei olegi). Eesti teenindussektorit pole märgata. Eesti firmadel puudub Soome majanduses oma koht. Erandiks on vast ainult Tallink. Aga kas tänu erandiks olemisele või koguni tüüpnäitena soomlaste suhtumisest Eesti majandusliku kohaloleku saavutamise katsetesse, ilmestab Tallinki tegevust Soomes kõike muud kui Soome avalikkuse, s.h. meedia konstruktiivne ja erapooletu suhtumine Eesti firma tegevusse. Häirib kohati esinev hüsteeriline suhtumine Eesti konkurenti ning tema tegevuse ebaõiglane ja kohati ebaadekvaatne halvustamine.
Võidakse ju väita, et Eesti majandus ja tema ettevõtted ning tooted pole veel konkurentsivõimelised ja seepärast Eesti majanduslikku kohalolekut Soomes polegi veel märgata. Julgen aga selles väites, mis veel 5 aastat tagasi suures osas võis kehtida täna tugevasti kahelda. Eesti majandus on täna piisavalt konkurentsivõimeline ja seda on ta ka tõestanud. Eesti firmad investeerivad järjest rohkem välisturgudele, Eesti kaupu võib leida konkureerimas edukalt paljudel välisturgudel. Minu arust pole ühtegi ratsionaalset põhjendust olukorrale, et Eesti kaubad ja teenused ei oma silmnähtavat positsiooni ühel oma lähiturul, mis on hea ostuvõimega ja kus eestlastel peaks Soomes olema samasugune "suhteline konkurentsieelis" nagu on soomlastel Eestis.
Daamid ja härrad,
Terve maailm elab läbi suurte muutuste ajajärku. Seda nimetatakse eesti keeles üleilmastumiseks ja rahvusvahelise terminiga globaliseerumiseks. Globaliseerumine on ülemaailmne koostöö areng (ehk vastastikkune sõltuvus, mida koostöö endast sisuliselt kujutab) sellistesse valdkondadesse, mis veel mõnikümmend aastat tagasi ja isegi veel vähem olid täiesti kujuteldamatud. Eesti ja Soome ei määra ega mõjuta globaliseerumise arengut. Eesti ja Soome ülesanne ja ainuke võimalus on kohaneda uute tingimustega.
Globaliseerumise üks allsüsteem ja globaliseerumisest paljuski (tegelikult enamuses asjades) tingitud on Euroopa integratsioon ja Euroopa Liit selle konkreetses vormis ja lisaks veel laienemises. See on kaasa toonud ja toob veel edaspidigi ülisuured muudatused riikide ja inimeste olemise tingimustesse ja omavahelisse läbikäimisse. Eesti ja Soome on küll EL täieõiguslikud (ja aktiivsed) liikmed kuid ei "juhi mängu". Eesti ja Soome ülesanne ja võimalus on muutustega kohaneda ja uued olud enda kasuks tööle rakendada.
Euroopa integratsioonis muutub järjest tähtsamaks piirkondlik areng. Viimaste laienemistega on Euroopa Liidus tekkinud uus piirkond, põhja piirkond, mis ei ole enam sama, mida omal ajal kujundasid ja arendasid Skandinaavia riigid koos Soomega. Täna kuuluvad sellesse ka Eesti, Läti ja Leedu. Euroopa Liidu põhja piirkond on meie kodupiirkond, kus ka Eesti ja Soome suudavad märkimisväärselt "mängu juhtida". Meie ambitsiooniks peab olema Balti mere piirkonna arendamine vähemalt Euroopa Liidu aga miks mitte ka kogu maailma kõige kiirema kasvu ja kõige kõrgema elatustasemega piirkonnaks.
Selles süsteemis on üks unikaalne kooslus, hõimurahvastest väikesed naaberriigid- Eesti ja Soome. Meie jaoks avanenud uute olude ärakasutamine ja uute koostöövormide arendamine on valdkond, kus kogu "mängu juhtimine" on meie kätes ja sõltub meie enda suutlikkusest ja tahtmisest. Samuti ka suutlikkusest uute tingimustega kohaneda ja suutlikkusest emotsionaalset ja psühholoogilist energiat suunata tihedamale vastastikku kasulikule koostööle. Sellel koostööl pole praktiliselt piire. See koostöö on juba alanud ja lühikese ajaga arenenud väga mitmepalgeliseks. Tõeliste tulemuste saavutamine seisab aga veel ees. Olgu selleks siis tihedam majanduslik integratsioon, hariduse ja teaduse sisuline koostoimimine (näiteks integreeritud ülikoolide süsteem ja ühised teadusasutused) või "Talsinki idee" edasiarendamine reaalsete ühistoimimise tasanditeni.
Eesti on Soomelt palju õppinud. Nii edusammudest kui ebaõnnestumistest. See on Eestile olnud suur eelis. Ja Soome on olnud hea ning maailmatasemel õpetaja. Täna suudab Eesti juba Soomele ka vastu pakkuda (kuigi õppimine jätkub, seda juba kõrgemal, nn. elukestva täiendõppe vormis). Kuid tuletagem meelde õpilase ja õpetaja töö edukuse igipõlist kriteeriumit. "Parim õpetaja on see, kes viib õpilase endast kõrgemale ja parim õpilane on see, kes suudab kõik õpetaja teadmised omandada ja nendele uusi teadmisi lisaks luua". Eesti tahab olla hea õpilane.
