Eesti
English Suomi
Kõned ja artiklid »

Peaminister Andrus Ansipi kõne EV 90. aastapäeva aktusel Helsingi ülikoolis

19.02.2008

Peaminister Andrus Ansipi kõne
Eesti Vabariigi 90. aastapäevale pühendatud pidulikul kõnekoosolekul
19. veebruaril 2008 Helsingi Ülikooli aulas

Austatud härra linnapea,
prorektor,
head helsinglased,
soomlased ja eestlased!

Õnnitlen kõiki meie mõlema riigi 90. sünnipäeva puhul. Eesti riik tähistab oma aastapäeva eeloleval pühapäeval, Soome tähistas seda läinud detsembris. Oleme riikidena eakaaslased. Rahvastena sugulased nagunii. See seab meie vahele teatud erisuhted, ühed ainulaadsemad terves maailmas.

Pole teisi soome sugu rahvaid, kes omariikluseni oleksid jõudnud (ungarlased ugrilastena on juba kaugemad). Pikemas ajalises tagasivaates olid meie lähteseisundid võrreldavad mitme teise läänemeresoome hõimurahvaga. Kuid vaid meile on antud õnn ja rõõm hoida ja arendada oma riike. Tänagem meie riikide loojaid ja hilisemaid hoidjaid. Tänagem kõiki, kes kõik on andnud oma panuse, et me täna võime siin seista ja üksteist õnnitleda.

Usun, et meil on vastastikku kasu olnud ühest ammusest õilsast kujundist - müütilisest sillast üle Soome lahe. See niinimetatud Soome sild polegi pelk mütoloogia. Ülekantud tähenduses on see meil ju ilmselgelt ja päriselt olemas. See sild tuleb hoida töökorras. Mida tõhusamalt ja kahesuunalisemalt seda silda tarvitada, seda tugevamad oleme kumbki eraldi ja mõlemad üheskoos. See tõdemus kehtib täiel määral nii ammuste aegade kui möödunud sajandi kohta, milles on koos nii riigi loomeaeg kui tagasilöögid. Aga see kehtib ka siin ja praegu.

President Lennart Merd soojendas tihti mälestus ja unistus rongiga Tallinnast Kesk-Euroopasse sõitmisest. Soomlased elavad ühendusteede mõttes nagu saarel ja ega Eestigi Süda-Euroopa poole vaadates palju paremas olukorras ole. Eesti asendi on kõige paremini määratlenud soome geograaf Johannes Gabriel Granö: Eesti asub kohas, kus Põhja-Euroopa muutub märkamatult Kesk-Euroopaks. Niisiis vajame mitte ainult omavahelist silda, vaid ka sildu, teid ja ühendusi ülejäänud Euroopasse.

Möödunud aasta lõpul tabas eesti rahvast ja kultuuri valus kaotus. Suri Jaan Kross. Ta oli ühtviisi armastatud kirjanik nii Soome lahe lõuna- kui põhjakaldal. Nagu Jaan Kross ise on tunnistanud, oli Soome tema jaoks sünnist saati maa number kaks. Ma tsiteerin: „Ja mõnikord on mult küsitud, kummal maal tekitavad su raamatud õieti suuremat lugejahuvi, kas Eestis või siiski Soomes. Ja mõnigi kord olengi olnud vastusega kahevahel“ Tsitaadi lõpp.

Teie tunnete soomlastena Krossi niisama hästi kui meie eestlastena. Mida rohkem on meil neid, kes on korraga „omad“ nii Soomes kui Eestis, seda tugevam on Soome sild.

Üks isamaalisemaid Eesti luuletajaid, Lydia Koidula, kirjeldas seda oma luules nii:

Sind teretame, põhja piir, 
sind, kaljuvalla randa!
Sull’ tõde tahab Eesti piir
ja armu vastu kanda!
Nüüd tao, vasar, vahvasta!
Nüüd nõuab rahvas rahvaga
siin käsi kokku lüüa!

Eks siin ep sinu Soome sild,
eks siin ep sinu tiivad!
Vaat! killu külge kasvab kild 
ja müürid kokku viivad.“

Katsugem vaadata tänapäeva pilguga, kuivõrd kokku need müürid meie maid viima peavad? Jaan Kross, see meie ühine sillasammas, jõudis peale kõige muu üles soojendada ka Eesti-Soome ühisriigi idee. Ja seda mitte naljaga pooleks, pigem selge, aga kauge tulevikuvisioonina.

Krossi nägemuses oli, et „kahesaja aasta tagune tulevik on möödapääsmatu niisama kui homne päev ning et soomlased on meile, võibolla mitte niivõrd etniliselt, siis vähemalt keeleliselt kaugelt kõige vastuvõetavam rahvas sulandumiseks.“ Sellest järeldas Kross, et meil on ühine tulevik.

See ettekuulutus on saanud aga tõeks juba hoopis varem. Küll mitte otse, mitte ühise liitriigi kaudu. See on saanud tõeks ühise poliitilise raami kaudu, milles meie riigid tänapäeval toimivad. Siin mõtlen ma eeskätt Euroopa Liitu. Selle ja muu välispoliitilise koostöö juurde lubage mul hiljem tagasi pöörduda.

Oluliseks väljundiks on meie geograafiline lähedus ja majanduslikud realiteedid, mis on inimestele andnud vabades tingimustes uusi valikuvõimalusi. Vabasid valikuvõimalusi.

Osundan taas Jaan Krossi, kes lausus 2004. aastal: „kui ma oma Tallinna asendist jälgin Soome asurkonna aeglast nihkumist Uusimaa ja Turu alade poole ja Eesti elanikkonna nihkumist Soome lahe lõunakaldale, viirastub mulle üsna varsti soome-eesti miljonilise ühislinnastu tekkimine.“ Tsitaadi lõpp.

Peaaegu võimatu on leida eestlast, kes poleks kordagi käinud Soomes. Eestit külastavaid Soome turiste on igal aastal tunduvalt rohkem kui meie enda rahvaarv. Kõige rohkem sektoriaalseid investeeringuid Eesti riiki on tulnud samuti Soomest. Investeeringud näitavad aga usaldust selle riigi ja inimeste vastu. Soome kodanikke kohtab Eestis kõikjal ning vastupidi – eestlasi Soomes.

Aga kuivõrd me üksteist tunneme? Sellele küsimusele on otsitud vastuseid nii kultuuri- kui riigitegelaste seas.

Mõni aasta tagasi koostasid endine Soome panga juhataja Esko Ollila ning diplomaat Jaak Jõerüüt Eesti-Soome tulevikukoostöö raporti. See valmis just Eesti Euroopa Liiduga liitumise eel. Ajal, mil meie riikide vahelised suhted olid astumas hoopis uude ajajärku.

Seda Ollila ja Jõerüüt ka rõhutasid. Ma tsiteerin „mõlemad riigid kuuluvad siis võrdsetena riikide ühendusse, mis pakub paremaid võimalusi arendada oma riiki ja ühiskonda.“ Sellelt võrdsuse aluselt ongi töö edasi kestnud, kõikide Soome ja Eesti valitsuste juhtimisel.

Mul on hea meel, et Gunnar Okki ja Jaakko Blombergi juhtimisel valmib Eesti-Soome uus tulevikuraport juba sel kevadel.

Peaminister Matti Vanhanen on mu lähimaid ja parimaid kolleege maailmas. Ent kas oleme teinud kõik või saame veel midagi paremini teha, et teineteist tundma õppida? Kus on meie, lähedaste rahvaste ja kultuuride vääriti mõistmise kohad?

Varemnimetatud Jaan Krossi kõrval on teine Eesti-Soome sillasammas ja suurmees meie kahe rahva vahel Soome professor Seppo Zetterberg. Just temalt  ilmus möödunud aastal üks targasti kirjutatud mahukas raamat pealkirjaga „Eesti ajalugu“.

Professor Zetterberg põhjendab ise oma ettevõetud tööd  järgnevalt: „Soome haritud lugeja vajab palju enam teavet Eesti ajaloo kohta. Kui inimene tahab saada aru teise rahva tänapäevast, siis ta peaks tundma selle maa ajalugu. Eesti on üks parimaid näiteid: kui ajalugu ei tunne, siis ei ole võimalik aru saada, miks eestlased käituvad nii, nagu nad käituvad. Kuni selleni välja, et miks Eesti tahtis nii väga euroliitu ja NATO-sse. Kui teada Eesti ajalugu, muutub asi ilmselgeks. Soomlastele on näiteks üsna arusaamatu, miks te NATO-sse tahtsite. [...] Teades Eesti ajalugu, on nimetatud samm mõistetav.“ Tsitaadi lõpp

Sama kehtib ka vastupidi. Oleme küllalt erinevad, et jäädagi pärima küsimusi kaugema ajaloo ja ka praeguste poliitiliste otsuste kohta. Olgu jutt siis Eesti Vabadussõjast või Soome kodusõjast. Olgu jutt demokraatia edukast või vähem edukast enesekaitsest 1930.-tel – ajal, mil kogu Euroopa pidas üliohtlikku flirti ihalusega autoritaarse kõva käe ja diktaatori vahenditega ravitud rahva järele. Olgu jutt sündmustest Teise maailmasõja eelõhtul – baaside lepingu ja ultimaatumi vastuvõtmisest Eestis või Talvesõjast Soomes. Ja lõpuks olgu jutt soometumise aastatest või lausa tänastest-eilsetest otsustest.

Või miks räägin ainult ajaloosündmustest. Ka ajaloolised isikud ja nende omaaegsed erutavad meeli lahe mõlemal kaldal. Meenutagem president Konstantin Pätsi, kes on paelunud soome uurijate sügavama huvi. Eestis jällegi küsitakse keerulisi küsimusi president Kekkose poliitika kohta. Samas mäletame Kekkose visiiti Eestisse 1964. aastal ja eriti eredalt tema eestikeelset kõnet Tartu ülikoolis. Kõnet, mis läks paljudele eestlastele tol raskel ajal otse südamesse. Või president Meri, kes oli tuntud vankumatu Soome-sõbrana. Sama kehtib president Tarja Haloneni suhete ja sümpaatia kohta, mida ta Eesti ja eesti keele suhtes tunneb. Ning eks olnud ju president Toomas Hendrik Ilves see, kes meid koos põhjalasse jõulumaade hulka ühendas.

Head sõbrad,
Lubage mul viimaks tulla tagasi vahest tähtsaima riikidevahelise ühenduslüli, poliitilise raamistu juurde, mis Soomet ja Eestit tänapäeval seob. Kõigepealt muidugi meie ühine töö Euroopa Liidus. Just selles ühenduses saame ühise laua taga otsuseid tehes palju ära teha oma kodu, Läänemere piirkonna hüvanguks. Ja mitte ainult majanduse ja keskkonnahoidlikkuse mõttes, vaid tegelikult igas valdkonnas.

On igati loomulik, et enamikus küsimustes oleme ühte meelt ja võime teineteist vastastikku toetada. Loodan, et meievaheline ülelaheharmoonia tugevneb veelgi.

Omavahelise koostöö ilusaks ja „tootlikuks“ näiteks on president Martti Ahtisaari poolt 1995. aastal Tartu Ülikoolis välja käidud idee Euroopa põhjamõõtme kohta, mis on üheks Euroliidu-siseseks koostööraamiks. Põhjamõõde ei hõlma mitte ainult Soomet ja Eestit, see tähendab koostööd terves Põhja- ja Baltimaade regioonis, NB8 tippkohtumistel ja muudes raamistikes.

Olles Põhjamõõtme tööga omandanud kogemusi regiooni huvide eest seismiseks Euroopa Liidus, oskame astuda veel sammu edasi. Põhiliselt Soomest ja Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmete algatusel sündinud Euroopa Liidu Läänemere strateegia tõotab oskuslikul ajamisel saada just selliseks sammuks.

Soome ja Eesti kahepoolsete suhete kõne all olles pole just tavaline tsiteerida üht rootslast. Kuid praegust teemat käsitledes, teemat, mille haare on laiem, on see õigustatud. Rootsi välisminister Carl Bildt ütles möödunud nädalal: „Meie regioonis pole koostöö vähemalt pärast Kalmari Uniooni aegu kunagi olnud nii lähedane ja tihe.” Kalmari unioon – seda pole mul vist tänasele publikule vaja meelde tuletada - sõlmiti 1397. aastal.

Seega on meil täna võimalus, mis tuleb ette kord pikkade sajandite jooksul. Ja just seetõttu tuleb meil praegust võimalust äärmiselt targalt kasutada. Koostööst Läänemere strateegia ellukutsumisel ja elluviimisel saab proovikivi kõigi piirkonna riikide valitsustele.

Ent tagasi Eesti ja Soome, kahe 90-aastase rahvusriigi suhete juurde.

Poliitilist koostööd teeme ka rohujuure tasandil, otse üle lahe, ilma Luksemburgis, Brüsselis või Ljubljanas käimata. Olen tänulik Soome rahvale abi eest, mis sai Eestile osaks 1990. aastatel, kui olime taas üles ehitamas oma riiki. Seda nii materiaalses kui eriti intellektuaalses plaanis. Ei ole saladus, et uue, euroopaliku ärikultuuri õppisime just soomlastelt. Olite esimesed Lääne investorid, kes meile tulid ja me õppisime teilt palju.

Nüüd on Eesti mitmeski valdkonnas maailma tunnustatumate riikide seas. Oleme valmis jätkuvalt ära kuulama Soome soovitusi küsimustes, kus meil veel arenguruumi. Samal ajal oleme valmis ka Soomele jagama oma kogemusi nendes valdkondades, kus meil on olnud suuremat edu. Näiteks elektroonse maksusüsteemi juurutamisel või e-valimiste läbiviimisel.

Kutsun Eestisse Soome ettevõtjaid, teadlasi ja üliõpilasi! Ühendades oma oskused ettevõtluse ning teadus- ja arendustegevuse valdkondades suudame püsida globaalses konkurentsis. Eesti on jätkuvalt tuhande võimaluse maa.  

Pragmaatiline koostöö on just see, millele toetudes saame üheskoos ja eraldi tugevamaks. See on ikka seesama Soome sild!

Tänane pidulik koosolek on üks samm selles suunas, et üksteisemõistmist suurendada. Aitäh tänase ürituse kaaskorraldajatele, tänan Tuglase Seltsi,  Helsingi Ülikooli, Soome Eesti Seltside Liitu, Eesti Instituuti, Eesti Ettevõtluse Arendamise Sihtasutust ning meie saatkonda Helsingis. 

Nende organisatsioonide ja ka teiste vabatahtlike abiga meenutatakse Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tänavu Soome muudeski linnades peale Helsingi. Eesti tuleb külla Turusse, Oulu, Vaasa, Kotkasse, Kuopiosse, Tamperesse ja küllap mujalegi, kus võime kohata Eesti sõpru ja eestlasi.

Äsja kajastus jällegi Soome 90. aastapäev meil Eestis ja seda mitmes linnas. Selline koostöö ja enesetutvustus on kõigiti loomulik. See on loomuliku läbikäimise osa, millel on sadu komponente – alates sõprussuhetest üksikute linnade, koolide ja kooride vahel, aukonsulite „võrgustikust“ ning lõpetades igaühe isiklike perekonnasõpradega teispool lahte.

Lõpetuseks kinnitan, parafraseerides Jaan Krossi, et Soome ja tema saatus jääb meile, eestlastele alati maaks number kaks. Kohe isamaa järel. 

Palju õnne meie 90-aastastele vabadele riikidele!

Paljon onnea yhdeksänkymmentä-vuotiaille vapaille valtioillemme!

Kiitos, hyvät ytävät.

TopBack

© Eesti Suursaatkond Helsinkis Itäinen Puistotie 10, 00140 Helsinki, Soome tel. (358 9) 622 02 60, e-mail: embassy.helsinki@mfa.ee