Eesti
English Suomi
Eesti ja Soome » Suhete ajalugu »

Eesti ja Soome suhete ajalugu


Eesti ja Soome suhted on soojad ja tihedad. Oma rahvuslikest juurest teadlikena hakkasid eestlased ja soomlased suhtlema 19. sajandil. Varasemate kontaktide taustal ei olnud teadmist, et Soome lahe teisel kaldal elab lähedane sugulasrahvas. Eelmise sajandi keskel olid suhete eestvedajaiks keeleteadlased ja rahvapärimuse kogujad. Tolle aja kultuurikontaktide pärandina on Eesti ja Soome hümnil senini ühine viis.

Poliitiline lähenemine algas käesoleva sajandi alguses, kui Venemaa sündmused mõjutasid oluliselt tsaaririigi osade Eesti ja Soome ühiskondlikke protsesse. Pärast Eesti ja Soome iseseisvumist 1917-18 aastatel jõudsid suhted punkti, kus Eesti valitsus tegi Soomele ettepaneku liitriigi moodustamiseks. Soomes peeti tookord ja hiljemgi eelistatumaks, et Eesti säilitaks iseseisvuse.

Kahe maailmasõja vahelisel ajal suundus Soome rohkem koostööle Põhjamaadega ja liikus Balti riikide hulgast üheks Põhjamaaks. Eesti arendas samal ajal suhteid rohkem teiste Balti riikidega. Mitteametlikul tasandil suheldi viljakalt, rohkeimad olid kontaktid kultuuriinimeste vahel. Omaette nähtuseks kujunes laialdane koostöö üliõpilasseltside vahel. Aastail 1919-1932 kehtis Soomes alkoholi(keelu)seadus, mis põhjustas alkoholi salakaubaveo Eestist.

Teise Maailmasõja ajal Eesti okupeeriti, Soomel õnnestus iseseisvus säilitada. Nii nagu Eesti Vabadussõjas olid Eesti vabaduse eest võidelnud tuhanded soomlased, tuli ka Eestist Soomele Talve- ja Jätkusõjas appi mitutuhat Eesti vabatahtlikku.

Pärast 1944. aastat langes Eesti ja Soome vahele kahe maailmasüsteemi vaheline "raudne eesriie". Vähesed üksikisikute ja seltside vahelised kontaktid säilisid, kuid muu suhtlemine suruti NL dikteeritud raamidesse. Kummalgi maal hõimurahvast siiski ei unustatud. Eestlased said jälgida Põhja-Eestisse levinud Soome ringhäälingu saateid. Soomes püüti kontakte Eestiga hoida Soome-NL ühingu Eesti-osakonna kaudu või sellest mööda hiilides.

Alates 1965. aastast oli soomlastel taasavatud laevaliini tõttu jälle võimalik Eestisse ka turistina saabuda. 1980. aastate lõpuks oli Eestisse saabuvate Soome turistide arv kasvanud juba sadade tuhandeteni. Selle arvu taustal ei ole imelik, et ka eestlaste ja soomlaste mitteametlikud kontaktid olid uut hoogu saamas. Kui Eesti 1991. aastal taasiseseisvus, oli diplomaatiliste suhete taastamine 29. augustil mõlema rahva poolt oodatud sõnum. Soome valitsus leidis, et Eestit ei ole vaja uuesti tunnustada, vaid 1920. aastal antud tunnustuse võib lugeda jõus olevaks.

Pärast 1991. aastat on Soome ja Eesti koostöö plahvatuslikult kasvanud. On võimatu nimetada valdkondi, milles Eestil ja Soomel või eestlastel ja soomlastel ei ole koostöösidemeid. 

Eestlased Soomes

Lõunast-põhja

Läbikäimine praeguste Soome ja Eesti alade vahel on sama vana kui Soome laht. Kindlaid andmeid eesti asustusest Soomes on juba 14. sajandist. 18. sajandi algul siirdus Lõuna-Soome terveid Põhja-Eesti külasid. Uued kodud rajati Uusimaale, Kirkkonummile ja Loviisasse. Juba enne seda, kui rahvuslik ärkamine meid teineteise vastu tõsisemat huvi tundma ärgitas, olid kalurid ja talupojad harrastanud kaubavahetust, mis tänapäeval on tuntud sõbrakaubanduse nime all. 19. sajandi keskel tihenesid sidemed oluliselt, me saime teadlikuks oma sugulusest ja lähedusest. Tollal algas ka tegelik ja teadvustatud laiemal alusel läbikäimine. Eestvedajaks oli kummagi rahva valgustatum osa – suhteid hoidsid üleval teadlased, folkloorikogujad ja muidugi ärimehed. Otsustava tähtsusega Soome silla ehitamisel – mõiste ”soome sild” pärineb ilmselt just sellest ajast – oli Jannsenite perekonna Soome-reis 1871. aasta juulis. Reisi ajal kohtusid Jannsenid kõikide tolle aja kuulsate soomlastega, kellest tähtsaim oli ühiskonnategelane, publitsist ja filosoof Johan Vilhelm Snellman. Alppila restoranis peetud pea hommikuni kestnud pidusöögil vannuti vastastikust sõprust ja ühtekuuluvust. Meeleolu oli ülev, erilise tähelepanu keskpunktis oli hurmav neiu Lydia, kelle ilu ja suursugususe ülistused on meieni jõudnud sündmuse juures viibinute mälestuste vahendusel. 19. sajandi lõpul oli Helsingi ülikoolis juba eesti soost õppureid ja näiteks Jakob Hurt kaitses siin oma folkloorialast doktoriväitekirja.

20. sajandi alguseks oli Soome eestlastest moodustunud omaette väike kogukond. Sajandi alguskümnendil kasvas eestlaste arv Soomes osalt seetõttu, et siinsesse ülikooli tuldi õppima. Tollastest üliõpilastest tuntuim on kahtlemata Hella Murrik-Wuolijoki, kes hiljem jäigi Soome ja kes oli 1940. aastate lõpul Soome Ringhäälingu peadirektor. Eestlasi lisandus ka seetõttu, et Soome pakkus eestlastele tsaarivõimu tingimustes rahulikku varjupaika Venemaa 1905. aasta revolutsiooni ajal. Poliitiliste pagulaste hulgas olid tollal sellised tuntud kultuuriinimesed nagu Friedebert Tuglas, Eduard Vilde, Nikolai Triik ja Konrad Mägi. Sajandi esimese kümnendi lõpul oli eestlasi Soomes umbes 2000. Kohaliku eestluse keskuseks oli kujunenud Helsingi ülikool. Ka eestlastest “viinakaupmeestel” oli põhjust Soomega asjaajamiseks, kuna Soomes kehtis nn. kuiv seadus (1919-1932).

Soome pakkus varjupaika ka Eesti iseseisvuse eest võidelnud poliitikutele - maa oli piisavalt lähedal ja samas piisavalt kaugel. Sajandi algul peitsid ennast tsaarivõimude eest Soomes muuhulgas Konstantin Päts, Otto Strandmann ja Jaan Teemant. Ka värskelt iseseisvunud Eesti justiitsminister Jüri Vilms tuli delegatsiooniga Soome, et siitkaudu taodelda noore vabariigi tunnustamist. Vilms ja tema kaaskond sai Soomes surma asjaoludel, mis veelgi on lõplikult välja selgitamata. Jaan Kross on oma vaatenurga asjale esitanud teoses Tabamatus, Jüri Vilmsi lugu. Vapside juht Artur Sirk põgenes 1934. aastal soomlaste abiga vanglast ja tuli Soome, kust katsus toime panna Pätsi-vastast riigipööret, mis aga ei õnnestunud. Sirgi varjamise tõttu sigines maadevahelistesse suhetesse aga tõsine ebakõla. Sirk suri Luxembourgis, tema põrm toodi Soome ja maeti Helsingisse.

1930. aastate algul elas Helsingis 500 ja mujal Soomes 1500 eestlast. 1920. aastate poliitilise ebakindluse tõttu olid eestlased suhteliselt nõrgalt organiseerunud. Aktiivsemad olid siiski üliõpilased. Helsingi ülikooli juures tegutses soome-eesti üliõpilasklubi ja Helsingis tähistati soome-eesti üliõpilaspäevi. Soomes tegutses ka mitmeid Eesti seltse, ühed lühemat, teised pikemat aega. Oli Helsingi Eesti Heategev Selts, Helsingi Eesti Haridusselts, Soome-Eesti Liit ja Helsingi Eesti Selts. Viimatimainitu toetas Noor-Eesti liikumist ja pakkus Eesti kultuuritegelastele esinemisvõimalusi Soomes. Selts kavatses enne sõda alustada ka eestikeelse kooliga ja rajada eesti koguduse. Seltsil oli enda arvates ja kindlasti ka tegelikkuses head võimalused viljeleda eesti kultuuri ning seda Soomes elus hoida.

Tihedalt käisid läbi erinevad kodanikuorganisatsioonid, seltsid ja ametialade esindajad. Vastastikused külaskäigud olid tavalised, inimesi tiivustas suur ühine vaimustus. 1920. aastate lõpul külastas Helsingit 750 Eesti kooliõpetajat. Tegemist oli vastukülaskäiguga: aastal 1919 oli 1500 Soome õpetajat käinud Eestis. Näitlejanna Mari Möldre räägib oma mälestustes Draamateatri külaskäigust. Ka Estonial olid tihedad, pikaaegsed sidemed Soome teatritega, omavahelised jalgpallivõistlused olid iga-aastased ja pikka aega oli Eesti meeskonna kapteniks Paul Pinna. Neist kohtumistest on ka koomilisi juhtumeid kirja pandud. Kohvi pakuti näiteks Soomes nii palju, et üks näitlejatest sai kohvimürgituse.

Teise maailmasõja ajal tulid paljud eestlased Soome mõttega siin pidama jääda. Elu ja ajalugu tahtis teisiti: pea kõik olid sunnitud edasi Rootsi minema. Soome vabaduse ja Eesti au eest võitles Jätkusõjas üle 3000 eestlase, kellest praeguseks on elus ehk 400. Soome ei ole oma veterane unustanud: Soome-poisid saavad Soome riigilt pensioni ja neid aidatakse muulgi viisil. 1944. aastal läks suur osa Soome eest sõdinutest tagasi Eestisse, kus nad pidid uute võimurite käsul karistust kandma. Osa pages Rootsi ja sealt edasi mujale maailma. Eesti pagulasi läks Soomest Rootsi veel 1950. aastatel. Pärast Jätkusõda katkesid ametlikud suhted Eestiga pikaks ajaks.

Laevaliiklus Soome ja Eesti vahel algas taas aastal 1965, aga juba enne seda oli siiski delegatsioone vahetatud – tõsi küll, Moskva loal ja Leningradi kaudu. Laevaliini avamisel oli oluline roll president Urho Kekkoneni Eesti visiidil 1964. aasta märtsis. Pärast visiiti pressis ta Breznevilt välja nõusoleku otseühenduse taasavamiseks Helsingi ja Tallinna vahel. Eestist Soome reisivate inimeste arv jäi siiski väikeseks kuni 1980. aastate lõpuni, mil see seoses muutunud olude ja poliitilise situatsiooniga järsult kasvama hakkas. Aga ette rutates – reisimine lõunast põhja poole ei muutunud tormiliseks ka pärast viisapiirangute kaotamist mais 1997. Soomlaste Eestis-käigud see-eest ulatuvad miljonitesse.

1991. aastal rajati Helsingisse Eesti kultuuripunkt, mida võib pidada Eesti saatkonna alguseks. Punkt tegutses Maria tänaval Tuglase Seltsi juures ja seda finantseeris Soome haridusministeerium. Kultuuripunkti tegevuse kiitis oma vaikiva nõusolekuga heaks ka Soome välisministeerium. Kultuuripunkt koolitas meie esimesi diplomaate ja selle ruumides tegutses 1991. aasta augustipäevadel mitteametlik Eesti välisministeerium, kus minister Lennart Meri juhendamisel hakati välisriikidelt taotlema Eesti iseseisvuse tunnustamist.

Eesti iseseisvuse tunnustamisega muutus kultuuripunkt Eesti saatkonnaks, kuhu esimeseks suursaadikuks määrati Lennart Meri. Saadikuna jõudis Meri tegutseda vaid mõned kuud, sest 1992. aasta oktoobris valiti ta Eesti presidendiks.

Soomlased on alati pidanud eestlasi teatud mõttes omadeks ja mainivad võimalusel ka ära, kui tunnevad-teavad kedagi eestlastest. Omal ajal pidasid nad täiesti omaks nii Hella Wuolijokit kui ka Liina Reimanit. Tuntumate eestlaste tippu Soomes kuuluvad tänapäeval aga Lennart Meri, Eri Klas ja Erki Nool. 


Andmed kogunud: Sanna Immanen/ Soome Eesti Ühingute Liit.
Allikad: Kulu: Eestlased maailmas (1992), Kyntäjä – Kulu: Muuttonäkymät Venäjältä ja Baltian maista Suomeen (1998), Kyntäjä: Viron sosiaalinen kehitys ja inkerinsuomalaisten paluumuutto Suomeen (1998), Tiido (toim.): Organiseeritud Välis-Eesti album II (1939), Rausmaa: Katsaus Suomen ja Viron suhteisiin kansallisesta heräämisestä 1990-luvulle (1997).

TopBack

© Eesti Suursaatkond Helsinkis Itäinen Puistotie 10, 00140 Helsinki, Soome tel. (358 9) 622 02 60, e-mail: embassy.helsinki@mfa.ee