Lõunast põhja – eestlased Soomes
Läbikäimine praeguste Soome ja Eesti alade vahel on sama vana kui Soome laht. Kindlaid andmeid eesti asustusest Soomes on juba 14. sajandist. 18. sajandi algul siirdus Lõuna-Soome terveid Põhja-Eesti külasid. Uued kodud rajati Uusimaale, Kirkkonummile ja Loviisasse. Juba enne seda, kui rahvuslik ärkamine meid teineteise vastu tõsisemat huvi tundma ärgitas, olid kalurid ja talupojad harrastanud kaubavahetust, mis tänapäeval on tuntud sõbrakaubanduse nime all. 19. sajandi keskel tihenesid sidemed oluliselt, me saime teadlikuks oma sugulusest ja lähedusest. Tollal algas ka tegelik ja teadvustatud laiemal alusel läbikäimine. Eestvedajaks oli kummagi rahva valgustatum osa – suhteid hoidsid üleval teadlased, folkloorikogujad ja muidugi ärimehed. Otsustava tähtsusega Soome silla ehitamisel – mõiste ”soome sild” pärineb ilmselt just sellest ajast – oli Jannsenite perekonna Soome-reis 1871. aasta juulis. Reisi ajal kohtusid Jannsenid kõikide tolle aja kuulsate soomlastega, kellest tähtsaim oli ühiskonnategelane, publitsist ja filosoof Johan Vilhelm Snellman. Alppila restoranis peetud pea hommikuni kestnud pidusöögil vannuti vastastikust sõprust ja ühtekuuluvust. Meeleolu oli ülev, erilise tähelepanu keskpunktis oli hurmav neiu Lydia, kelle ilu ja suursugususe ülistused on meieni jõudnud sündmuse juures viibinute mälestuste vahendusel. 19. sajandi lõpul oli Helsingi ülikoolis juba eesti soost õppureid ja näiteks Jakob Hurt kaitses siin oma folkloorialast doktoriväitekirja.
20. sajandi alguseks oli Soome eestlastest moodustunud omaette väike kogukond. Sajandi alguskümnendil kasvas eestlaste arv Soomes osalt seetõttu, et siinsesse ülikooli tuldi õppima. Tollastest üliõpilastest tuntuim on kahtlemata Hella Murrik-Wuolijoki, kes hiljem jäigi Soome ja kes oli 1940. aastate lõpul Soome Ringhäälingu peadirektor. Eestlasi lisandus ka seetõttu, et Soome pakkus eestlastele tsaarivõimu tingimustes rahulikku varjupaika Venemaa 1905. aasta revolutsiooni ajal. Poliitiliste pagulaste hulgas olid tollal ka sellised tuntud kultuuriinimesed nagu Friedebert Tuglas, Eduard Vilde, Nikolai Triik ja Konrad Mägi. Sajandi esimese kümnendi lõpul oli eestlasi Soomes umbes 2000. Kohaliku eestluse keskuseks oli kujunenud Helsingi ülikool. Ka eestlastest “viinakaupmeestel” oli põhjust Soomega asjaajamiseks, kuna Soomes kehtis nn. kuiv seadus (1919-1932).
Soome pakkus varjupaika ka Eesti iseseisvuse eest võidelnud poliitikutele - maa oli piisavalt lähedal ja samas piisavalt kaugel. Sajandi algul peitsid ennast tsaarivõimude eest Soomes muuhulgas Konstantin Päts, Otto Strandmann ja Jaan Teemant. Ka värskelt iseseisvunud Eesti justiitsminister Jüri Vilms tuli delegatsiooniga Soome, et siitkaudu taodelda noore vabariigi tunnustamist. Vilms ja tema kaaskond sai Soomes surma asjaoludel, mis veelgi on lõplikult välja selgitamata. Jaan Kross on oma vaatenurga asjale esitanud teoses Tabamatus, Jüri Vilmsi lugu. Vapside juht Artur Sirk põgenes 1934. aastal soomlaste abiga vanglast ja tuli Soome, kust katsus toime panna Pätsi-vastast riigipööret, mis aga ei õnnestunud. Sirgi varjamise tõttu sigines maadevahelistesse suhetesse aga tõsine ebakõla. Sirk suri Luxembourgis, tema põrm toodi Soome ja maeti Helsingisse.
1930. aastate algul elas Helsingis 500 ja mujal Soomes 1500 eestlast. 1920. aastate poliitilise ebakindluse tõttu olid eestlased suhteliselt nõrgalt organiseerunud. Aktiivsemad olid siiski üliõpilased. Helsingi ülikooli juures tegutses soome-eesti üliõpilasklubi ja Helsingis tähistati soome-eesti üliõpilaspäevi. Soomes tegutses ka mitmeid Eesti seltse, ühed lühemat, teised pikemat aega. Oli Helsingi Eesti Heategev Selts, Helsingi Eesti Haridusselts, Soome-Eesti Liit ja Helsingi Eesti Selts. Viimatimainitu toetas Noor-Eesti liikumist ja pakkus Eesti kultuuritegelastele esinemisvõimalusi Soomes. Selts kavatses enne sõda alustada ka eestikeelse kooliga ja rajada eesti koguduse. Seltsil oli enda arvates ja kindlasti ka tegelikkuses head võimalused viljeleda eesti kultuuri ning seda Soomes elus hoida.
Tihedalt käisid läbi erinevad kodanikuorganisatsioonid, seltsid ja ametialade esindajad. Vastastikused külaskäigud olid tavalised, inimesi tiivustas suur ühine vaimustus. 1920. aastate lõpul külastas Helsingit 750 Eesti kooliõpetajat. Tegemist oli vastukülaskäiguga: aastal 1919 oli 1500 Soome õpetajat käinud Eestis. Näitlejanna Mari Möldre räägib oma mälestustes Draamateatri külaskäigust. Ka Estonial olid tihedad, pikaaegsed sidemed Soome teatritega, omavahelised jalgpallivõistlused olid iga-aastased ja pikka aega oli Eesti meeskonna kapteniks Paul Pinna. Neist kohtumistest on ka koomilisi juhtumeid kirja pandud. Kohvi pakuti näiteks Soomes nii palju, et üks näitlejatest sai kohvimürgituse.
Teise maailmasõja ajal tulid paljud eestlased Soome mõttega siin pidama jääda. Elu ja ajalugu tahtis teisiti: pea kõik olid sunnitud edasi Rootsi minema. Soome vabaduse ja Eesti au eest võitles Jätkusõjas üle 3000 eestlase, kellest praeguseks on elus ehk 400. Soome ei ole oma veterane unustanud: Soome-poisid saavad Soome riigilt pensioni ja neid aidatakse muulgi viisil. 1944. aastal läks suur osa Soome eest sõdinutest tagasi Eestisse, kus nad pidid uute võimurite käsul karistust kandma. Osa pages Rootsi ja sealt edasi mujale maailma. Eesti pagulasi läks Soomest Rootsi veel 1950. aastatel. Pärast Jätkusõda katkesid ametlikud suhted Eestiga pikaks ajaks.
Laevaliiklus Soome ja Eesti vahel algas taas aastal 1965, aga juba enne seda oli siiski delegatsioone vahetatud – tõsi küll, Moskva loal ja Leningradi kaudu. Laevaliini avamisel oli oluline roll president Urho Kekkoneni Eesti visiidil 1964. aasta märtsis. Pärast visiiti pressis ta Breznevilt välja nõusoleku otseühenduse taasavamiseks Helsingi ja Tallinna vahel. Eestist Soome reisivate inimeste arv jäi siiski väikeseks kuni 1980. aastate lõpuni, mil see seoses muutunud olude ja poliitilise situatsiooniga järsult kasvama hakkas. Aga ette rutates – reisimine lõunast põhja poole ei muutunud tormiliseks ka pärast viisapiirangute kaotamist mais 1997. Soomlaste Eestis-käigud see-eest ulatuvad miljonitesse.
1991. aastal rajati Helsingisse Eesti kultuuripunkt, mida võib pidada Eesti saatkonna alguseks. Punkt tegutses Maria tänaval Tuglase Seltsi juures ja seda finantseeris Soome haridusministeerium. Kultuuripunkti tegevuse kiitis oma vaikiva nõusolekuga heaks ka Soome välisministeerium. Kultuuripunkt koolitas meie esimesi diplomaate ja selle ruumides tegutses 1991. aasta augustipäevadel mitteametlik Eesti välisministeerium, kus minister Lennart Meri juhendamisel hakati välisriikidelt taotlema Eesti iseseisvuse tunnustamist.
Eesti iseseisvuse tunnustamisega muutus kultuuripunkt Eesti saatkonnaks, kuhu esimeseks suursaadikuks määrati Lennart Meri. Saadikuna jõudis Meri tegutseda vaid mõned kuud, sest 1992. aasta oktoobris valiti ta Eesti presidendiks. Järgmine suursaadik oli Jaak Jõerüüt, kes nimetati ametisse 12.2.1993. Mati Vaarmann pidas saadiku ametit aastatel 1997-2001.
1986. aastal elas Soomes 465 inimest, kelle emakeeleks oli eesti keel; enamiku neist moodustasid soomlastega abiellunud naised. Kuus aastat hiljem oli Soomes 4045 eestlast, kellest põhilise osa moodustasid Eestist Soome ”tagasi pöördunud” ingerlased. Praegu on Soomes üle 10 000 eestlase, kellest 75 % elab linnades, enamik nendest Lõuna-Soomes. Kui 1990. aastate algul tulnutest olid paljud edasi õppida soovinud noored, siis praegu on Soome jäänud põhiliselt need, kellel on selleks perekondlikud põhjused või hea ja kindel koht Soome tööandja juures.
Reisimispiirangute kaotamine ja viisavabaduse kehtestamine ei tekitanud eestlaste invasiooni Soome, kuigi paljud seda kartsid. Samuti ei ole tõenäoline, et eestlased tuleksid siia massiliselt pärast seda, kui Eesti on saanud Euroopa Liidu liikmeks.
Soomlased on alati pidanud eestlasi teatud mõttes omadeks ja mainivad võimalusel ka ära, kui tunnevad-teavad kedagi eestlastest. Omal ajal pidasid nad täiesti omaks nii Hella Wuolijokit kui ka Liina Reimanit. Tuntumate eestlaste tippu Soomes kuuluvad tänapäeval aga Lennart Meri, Eri Klas ja Erki Nool.
Andmed kogunud: Sanna Immanen/ Soome Eesti Ühingute Liit.
Allikad: Kulu: Eestlased maailmas (1992), Kyntäjä – Kulu: Muuttonäkymät Venäjältä ja Baltian maista Suomeen (1998), Kyntäjä: Viron sosiaalinen kehitys ja inkerinsuomalaisten paluumuutto Suomeen (1998), Tiido (toim.): Organiseeritud Välis-Eesti album II (1939), Rausmaa: Katsaus Suomen ja Viron suhteisiin kansallisesta heräämisestä 1990-luvulle (1997).
 
|
